Iisabel on eluks ajaks ühte kiinduv tüüp, kuid armastab ometi samaaegselt kahte meest. See on süü, kohusetunde ning andestada suutmise lugu. Romaanis vaheldub Iisabeli mina-elu ja elu hooldekodus, kus Iisabel käib kord nädalas ema vaatamas. Nõnda saab ka lugeja temaga koos käia läbi õnnetute varjupaiga ja võtta seda kui stagna-aja haige ühiskonna üldistust.