Romaanitriloogia teine ja kolmas raamat.

Noor Dag abiellub Adelheidiga, kelle õnn pärast poegade sündimist on täiuslik. Siis surevad poisid ja kõik tundub kokku varisevat, kuni Adelheidi hulljulge metsaretk abielupaari taas teineteisele lähendab ja kustuva armastuse lõkkele puhub. Aga õnn on püsimatu külaline inimeste elus… Peagi vudib küll vana talu avarates tubades jälle kaks vilgast poissi, kuid siseheitlustes vaevlevad vanemad võõrduvad üha enam teineteisest.

Kõike valitsenud ja koos hoidnud Vana-Dag sureb, tekib tõeline kriis, mille lahendab alles Adelheidi aruka tädi, Borglandi uue perenaise sekkumine. Veel kord lahvatab hiline armastus ja suved on Adelheidi meelest valgemad kui iial enne, aga siis hukkub noor Dag, kes annab oma elu võõrast poisikest päästes. See on kogu romaanitriloogia sümboolne puänt, milles väljendub autori kreedo: südameheadus on kõrgem kui kõik muud inimlikud väärtused ja tähendab kaasinimese teenimist kuni eneseohverdamiseni.

Raamatule eelneb "Ja taamal laulavad metsad".