Alustasin selle raamatuga ajal, mil mu pool nägu naeris ja teine nuttis. Miski mu elus polnud järsku enam endine, ja ehkki ma tahtsin edasi liikuda, rippusin emotsionaalselt vanade mälestuste küljes nagu kirp. Ja siis ma muudkui meenutasin ja meenutasin, kuidas ma kõik need 60 aastat olen elanud. Mul on valus siit raamatust mõnda peatükki lugeda. Hinges kriibib. Aga ma ei kahetse midagi. Ju pidi mu elu nii minema. Igas halvas asjas on olnud ka vähemalt killuke head. Ja kui ma nüüd järele mõtlen, on mul olnud küll ääretult kirev, aga väga ilus elu. Seepärast on raamatul ka selline pealkiri: "Minu ilus elu". (Katrin Karisma)