"Ego" on lugu dramaatilistest suhetest ja eksootilistest paikadest. Kuid see on ka romaan ühe romaani sünnist; see sünd lükkub aina edasi - ent kui raamat lõpeb, avastab lugeja, et on just sedasama romaani lugenud. "Ego" on liikumise eleegia - püsiv iha tabada midagi teispool silmapiiri, ühtviisi kauget ja hingelähedast nii tuhatnelja ratsutajale kui ratastooli aheldatule. Seda püüdlust ümbritsev maskeraad on kohati groteskne, kuid maskide alt kumavad põnevalt inimlikud pärisnäod. "Ego" särtsuva, sädeleva ja paiguti okkalise päälispinna all on soe süda.
(Berk Vaher)