Raamat annab ülevaate muutustest eestlaste usuelus 20. sajandi II poolel. Allikana on kasutatud religioossete inimeste elulugusid, millest enamik on kogutud aastatel 1998-2000. Muutuste dünaamika avaldub põlvkondade lõikes. Vanema põlve eluloojutustajad mäletasid usku veel kui normi, religioosseks kujuneti peamiselt kasvukeskkonna mõjul. Suured muutused algasid nõukogude ajal - religioon sai normist alternatiiviks ning usklikuks kujuneti otsingute käigus. Nõukogude ajal oli motiiviks eelkõige vastandumisvõimaluste leidmine kehtivale korrale, teisel iseseisvusperioodil aga lahenduste leidmine isiklikele probleemidele.